TIINA TAMMETALU
rich&plenty / paintings
Personaalnäitus
Disaini- ja Arhitektuurigalerii
Tallinn, Pärnu mnt 6
kuni 21.august 2016
http://tallinnatv.eu/index.php/suvemiks/9863-2016-08-19-tiina-tammetalu-naitus
Tiina Tammetalu moto "Maalikunstnik - põline rikas" väljendus materjalis on avatud Eesti Disaini- ja Arhitektuurigaleriis.
kuni 21.august 2016
http://tallinnatv.eu/index.php/suvemiks/9863-2016-08-19-tiina-tammetalu-naitus
 |
Professionaalne vaatamiseks mõeldud turismitoode Tallinna kesklinnas Tammetalult (visuaalkunstnik,graafiline disainer)
|
Tiina Tammetalu moto "Maalikunstnik - põline rikas" väljendus materjalis on avatud Eesti Disaini- ja Arhitektuurigaleriis.
"Graafilisest disainerist ja maalikunstnikust autorina tunnen end mõlemas rollis ja üldse igas mõttes selles eksklusiivses Eesti pealinna city-galeriis kui kodus. Maalikunst kuulubki arhitektuuriga kokku. Tegevkunstniku ja vanalinna elanikuna pean loomulikuks, et aeg-ajalt teen näituse ka siinsamas kodus, Tallinna kesklinnas, sest tunnetan siinset, oma lähimat koduümbruse linnaruumi juba aastakümneid isikliku elutoa pikendusena.
Ning nagu igaüks oma kodus, nii tegutsen minagi, ajendatuna soovist seda elutoapikendust korrastada, kaunistada, paremaks muuta. Sooviga külalistele, keda siin pidevalt ja palju liigub, parimat vaatamiseks pakkuda.
Ning nagu igaüks oma kodus, nii tegutsen minagi, ajendatuna soovist seda elutoapikendust korrastada, kaunistada, paremaks muuta. Sooviga külalistele, keda siin pidevalt ja palju liigub, parimat vaatamiseks pakkuda.
Kesklinn on koht, kus isegi praegu, suvel, mil enamus põlisasukaid on maal, metsas või vetel, leidub inimesi, siin on elu, siin on melu. Tore! Juba näituse installeerimisaeg oli publikurohke.
Tõsi, see publik, on enamasti väliskülalised, turistid (seetõttu ka pealkiri antud ingl k), aga seda publikut on palju, nad vaatavad, suhtlevad ja väljendavad oma tänumeelt nähtu üle avalalt ja soojalt.
Ja rikas Eesti maalikunstnik võib endale lubada seda luksust, et teeb kingitusi meie pealinna väisavatele külalistele, sest see on tore, see on fan!
Rikas Maalikunstnik teeb seejuures kingitusi (loe: tasuta tööd) ka Eesti majanduse sellele harule, mida nimetatakse turismisektoriks, kuid millega on Eestis üsna omapärased lood ning mille korralduse üle on minul isiklikult tuline soov diskuteerida.
Sest seisund, millesse on kujutavkunsti looja meie majanduse ja turismimajanduse kontekstis sattunud, ei ole sugugi nii tore. Siin on asi fan´ist kaugel.
Tundub nimelt, et majandus-, rahandus- ja sotsiaalministeeriumi ametnikel, viimases asutuses sooja pesa ehitanud kahel sotsiaalministril (sh tööministril), aga ka isikul, kes võrdõiguslikkuse eest riigis ja ühiskonnas seista võiks, pole seni jätkunud silmi nägemaks olu, millesse on langenud üks osa oma igapäevast professionaalset tööd tegevast loovintelligentsist.
Küllap seetõttu pole nad kunagi juurelnud hämmastava nähtuse üle, et enamus professionaalsed visuaalkunstnikke, ka mina, tegutseme avalikkuse hüveks täiesti tasuta.
Vähe sellest. Me maksame peale. Maksame peale, et Eestit väisaval turistil kuskil käia ja midagi vaadata oleks. Aga olgu, see osa mängust ongi fan, nagu ennist märkisin.
Kuid me maksame peale ka selleks, et KUM saaks rahulolevalt nentida, et kõik toimib: meil on galeriisid ja meil on elav kunstielu. Kusjuures seda elu ja edulugu hoiavad üleval ja doteerivad siiski suuremas osas loovisikud ise, kellest paljude terve aasta kogusissetulek on sama suur kui sama ministeeriumi kunstide asekantsleri üheainsa kuu töötasu.
Ja see kunstide asekantsler räägib midagi kultuuritöötajate palga tõusust. Kena kuulda, eriti kui teaks, kus ja kes need õnnelikud palgalised kultuuritöötajad on? Kunstnikud, paraku, on loovisikud, keda käsitletakse ettevõtjatena. Loovisikuna maksame ise oma sotsmaksu, rendime ise näituseasutusi ja tööruume, ostame materjale. Me ei saa mingit palka, sest meil polegi tööandjat.
Ometi me töötame pidevalt. Luues väärtust ja eksponeerides iga päev Eestis avalikus ruumis toodet, mida ühiskonna poolt tarbitakse. Seda toodet tarbib iga teine Eestit külastav turist, aga ka omainimesed.
Me teeme tööd, mille järgi on nõudlus, sellest tööst tekib ka tulu, see on fakt.
Kuid tekkinud aineline tulu ei jõua loojani, sest siin ei valitse sellist sümmeetriat, et kunstnik paneb näituse välja ja kasseerib sellelt kohe ka tulu. Protsess käib kaude. Aineline tulu Kunstniku tegevusest laekub turismitööstuse ahelas juba järgmisena asetunud lülidele, neile, keda riik niigi toetab. Loojale jääb aga reaalselt kohe kanda kogu kuludepool + sotsiaalmaks. Tulu on vaid moraalne.
Sellist tegevust saab endale lubada muidugi vaid väga! rikas inimene.
Me loome visuaale, ehitame ja rikastame turismikeskkonda, kus raha liigub päris olulises osas ka tänu meie tegevusele. Kanname kulud. Tulu aga kasseerib turismisektori Eestis ametlikult tunnustatud osa, st hotellid, majutusasutused, restoranid jms.
Olgem ausad, - Eesti üldse, meie linnad, ka Tallinna vanalinn, on nii väike, et varem või hiljem hakkavad isegi kultuurikauged turistid kunstigaleriidesse tungima, sest väiksusest tingituna on kõik kiiresti ära nähtud ja ammendunud. Samas on Eesti hotellide ja restoranide hinnatase pea sama, kui näiteks Roomas ja Vatikanis. Kas ei tundu veider? Kui kaua jõuab turist vaadata seda üht katedraali, ühte keskaegset käiku Vene tänavas või tillukest Raekoja platsi? Kaua sa ikka restoranis passid? Kumu on kesklinnast kaugel, logistiliselt äärmiselt ebaõnnestunult paigutatud ja kättesaamatu, muuseume, võrreldes maailmalinnadega, vähe. Isegi hästiesindatud stripibaaride ja meeneputkade võrgustik ei toida kõigi turistide emotsionaalset nälga.
Tundub, et valdkonna ametnik kohe ei usu, et leidub hulgaliselt turiste, kes tahavad Eestis, niisamuti nagu igal pool mujalgi maailmas, lihtsalt vaadata. Sealhulgas ka kaasaegset, praegu loodud kujutavat kunsti või kasvõi lihtsalt niisama galeriides ringi kolada. Kujutate ette, et ongi inimesi, ja neid pole vähe, kes astuvad möödaminnes sisse või lausa sihiteadlikult galeriisid otsivad, kus midagi näha ka oleks. Jah, just nimelt, midagi silmale. Ja meie, professionaalsed kunstnikud, seda visuaaliat, vaatamiseks mõeldud proffitoodet, loomegi.
Kaua te nii jätkata mõtlete, kallid ametnikuhinged, kes te ise turistina Roomas olles võib-olla tõesti Vatikani muuseumides ja linna galeriides ei käigi, kammite aina mööda meeneputkasid ja ostsite sealt mingit "innovaatilist "disaini""?, kükitate hotellis? nosite igal jumala nurgal lakkamatult mingit eile-avastatud müstilist tänavatoitu ja uusreligioonina promotud evelinileiba? nokitsete stripibaaris? - pole võimatu - sest tuim ja täiesti fanataasiavaene suhtumine Eesti oma turismimajandusse, kus selline valik pakkumisi ongi norm, sellest räägib. Lisaks orjapidajalik hoiak professionaalsete loojate suhtes, kes sektoris pakutava esteetilise eest oma kulul hoolt kannavad. See näitab ametnikepoole suhtumist, mis pole ei glamuurne ega ka jätkusuutlik. Sest suretades välja professionaalse originaalse loome ja looja, kaotab nii ka turism ja kaotab Eesti majandus. Kahjulik kõigile.
Professionaalne Kunstnik, kes loob väärtust, on täna üsna otseses mõttes oritööjõud Eesti turismitööstuse toiduahelas. Isegi ajal, mil pärisorjus veel kehtis, oli õppinud orjal, kes maalis, majanduslikult veidi rohkem pidet.
Ja ärge tulge jutuga, et kui ei meeldi, siis tehke muud. Ma arvan, et aeg seda tüüpi jõhkrateks ja poliitiliselt ebakorrektseteks sõnumiteks ning kunstnikele suupeale löömisteks peaks tänaseks - meie demokraatiast ja sallivusest lausa tüünes ühiskonnas - küll möödas olema.
Enne, kui loovisikutele ei pakuta alternatiivseid kompensatsioonilahendusi või võimalusi mingilgi kombel elementaarset elatist teenida, samas kasutatakse tasuta nende töö vilju, tulu sellest viljast on aga jätkuvalt laekumas hoopis sektori naaberlahtrites tegutsejaile, kel riigi tugi niigi olemas, valitseb tõsine probleem. Sellega ei saa leppida. Võib rääkida päris häbiväärsest, avalikkusele ja ühiskonnale selle poolt aktiivselt tarbitavat väärtust loova inimgrupi ärakasutamisest.
Nii et viimane aeg hakata taas rääkima vajadusest kaardistada ja analüüsida kultuuri ja turismi omavahelisi seoseid. Vaatame üle (st mõtleme välja ja loome) kompensatsioonimehhanismid visuaalvalla loojatele, kes loovad toodet, mis on mõeldud vaatamiseks.
Lahendused? Neid isegi on: turismimaksu kehtestamine näiteks, ka kulude-tulude õiglasem jagamine, EAS toetused otse kunstnikele, galeriidele jne.
Ja kui muud ei saa, tuleb tegutsevatele loojatele, Loovisikutele, hakata palka, kasvõi miinimumpalka maksma.
Soovitan väga tungivalt sotsiaalministeeriumi asukail tunda veidigi huvi, kuidas läheb seltskonnal, kes on tagasihoidlik ja töökas, kuid kelle praegune olu on ohtlikult palju meenutamas inimkaubanduse objektiks oleva laps- või oritööjõu seisundit laiduväärsetes mitte-Euroopa arengumaades, mille sarnased me riigina ei taha loodetavasti olla.
Rikas Maalikunstnik teeb seejuures kingitusi (loe: tasuta tööd) ka Eesti majanduse sellele harule, mida nimetatakse turismisektoriks, kuid millega on Eestis üsna omapärased lood ning mille korralduse üle on minul isiklikult tuline soov diskuteerida.
Sest seisund, millesse on kujutavkunsti looja meie majanduse ja turismimajanduse kontekstis sattunud, ei ole sugugi nii tore. Siin on asi fan´ist kaugel.
Tundub nimelt, et majandus-, rahandus- ja sotsiaalministeeriumi ametnikel, viimases asutuses sooja pesa ehitanud kahel sotsiaalministril (sh tööministril), aga ka isikul, kes võrdõiguslikkuse eest riigis ja ühiskonnas seista võiks, pole seni jätkunud silmi nägemaks olu, millesse on langenud üks osa oma igapäevast professionaalset tööd tegevast loovintelligentsist.
Küllap seetõttu pole nad kunagi juurelnud hämmastava nähtuse üle, et enamus professionaalsed visuaalkunstnikke, ka mina, tegutseme avalikkuse hüveks täiesti tasuta.
Vähe sellest. Me maksame peale. Maksame peale, et Eestit väisaval turistil kuskil käia ja midagi vaadata oleks. Aga olgu, see osa mängust ongi fan, nagu ennist märkisin.
Kuid me maksame peale ka selleks, et KUM saaks rahulolevalt nentida, et kõik toimib: meil on galeriisid ja meil on elav kunstielu. Kusjuures seda elu ja edulugu hoiavad üleval ja doteerivad siiski suuremas osas loovisikud ise, kellest paljude terve aasta kogusissetulek on sama suur kui sama ministeeriumi kunstide asekantsleri üheainsa kuu töötasu.
Ja see kunstide asekantsler räägib midagi kultuuritöötajate palga tõusust. Kena kuulda, eriti kui teaks, kus ja kes need õnnelikud palgalised kultuuritöötajad on? Kunstnikud, paraku, on loovisikud, keda käsitletakse ettevõtjatena. Loovisikuna maksame ise oma sotsmaksu, rendime ise näituseasutusi ja tööruume, ostame materjale. Me ei saa mingit palka, sest meil polegi tööandjat.
Ometi me töötame pidevalt. Luues väärtust ja eksponeerides iga päev Eestis avalikus ruumis toodet, mida ühiskonna poolt tarbitakse. Seda toodet tarbib iga teine Eestit külastav turist, aga ka omainimesed.
Me teeme tööd, mille järgi on nõudlus, sellest tööst tekib ka tulu, see on fakt.
Kuid tekkinud aineline tulu ei jõua loojani, sest siin ei valitse sellist sümmeetriat, et kunstnik paneb näituse välja ja kasseerib sellelt kohe ka tulu. Protsess käib kaude. Aineline tulu Kunstniku tegevusest laekub turismitööstuse ahelas juba järgmisena asetunud lülidele, neile, keda riik niigi toetab. Loojale jääb aga reaalselt kohe kanda kogu kuludepool + sotsiaalmaks. Tulu on vaid moraalne.
Sellist tegevust saab endale lubada muidugi vaid väga! rikas inimene.
Me loome visuaale, ehitame ja rikastame turismikeskkonda, kus raha liigub päris olulises osas ka tänu meie tegevusele. Kanname kulud. Tulu aga kasseerib turismisektori Eestis ametlikult tunnustatud osa, st hotellid, majutusasutused, restoranid jms.
Olgem ausad, - Eesti üldse, meie linnad, ka Tallinna vanalinn, on nii väike, et varem või hiljem hakkavad isegi kultuurikauged turistid kunstigaleriidesse tungima, sest väiksusest tingituna on kõik kiiresti ära nähtud ja ammendunud. Samas on Eesti hotellide ja restoranide hinnatase pea sama, kui näiteks Roomas ja Vatikanis. Kas ei tundu veider? Kui kaua jõuab turist vaadata seda üht katedraali, ühte keskaegset käiku Vene tänavas või tillukest Raekoja platsi? Kaua sa ikka restoranis passid? Kumu on kesklinnast kaugel, logistiliselt äärmiselt ebaõnnestunult paigutatud ja kättesaamatu, muuseume, võrreldes maailmalinnadega, vähe. Isegi hästiesindatud stripibaaride ja meeneputkade võrgustik ei toida kõigi turistide emotsionaalset nälga.
Tundub, et valdkonna ametnik kohe ei usu, et leidub hulgaliselt turiste, kes tahavad Eestis, niisamuti nagu igal pool mujalgi maailmas, lihtsalt vaadata. Sealhulgas ka kaasaegset, praegu loodud kujutavat kunsti või kasvõi lihtsalt niisama galeriides ringi kolada. Kujutate ette, et ongi inimesi, ja neid pole vähe, kes astuvad möödaminnes sisse või lausa sihiteadlikult galeriisid otsivad, kus midagi näha ka oleks. Jah, just nimelt, midagi silmale. Ja meie, professionaalsed kunstnikud, seda visuaaliat, vaatamiseks mõeldud proffitoodet, loomegi.
Kaua te nii jätkata mõtlete, kallid ametnikuhinged, kes te ise turistina Roomas olles võib-olla tõesti Vatikani muuseumides ja linna galeriides ei käigi, kammite aina mööda meeneputkasid ja ostsite sealt mingit "innovaatilist "disaini""?, kükitate hotellis? nosite igal jumala nurgal lakkamatult mingit eile-avastatud müstilist tänavatoitu ja uusreligioonina promotud evelinileiba? nokitsete stripibaaris? - pole võimatu - sest tuim ja täiesti fanataasiavaene suhtumine Eesti oma turismimajandusse, kus selline valik pakkumisi ongi norm, sellest räägib. Lisaks orjapidajalik hoiak professionaalsete loojate suhtes, kes sektoris pakutava esteetilise eest oma kulul hoolt kannavad. See näitab ametnikepoole suhtumist, mis pole ei glamuurne ega ka jätkusuutlik. Sest suretades välja professionaalse originaalse loome ja looja, kaotab nii ka turism ja kaotab Eesti majandus. Kahjulik kõigile.
Professionaalne Kunstnik, kes loob väärtust, on täna üsna otseses mõttes oritööjõud Eesti turismitööstuse toiduahelas. Isegi ajal, mil pärisorjus veel kehtis, oli õppinud orjal, kes maalis, majanduslikult veidi rohkem pidet.
Ja ärge tulge jutuga, et kui ei meeldi, siis tehke muud. Ma arvan, et aeg seda tüüpi jõhkrateks ja poliitiliselt ebakorrektseteks sõnumiteks ning kunstnikele suupeale löömisteks peaks tänaseks - meie demokraatiast ja sallivusest lausa tüünes ühiskonnas - küll möödas olema.
Enne, kui loovisikutele ei pakuta alternatiivseid kompensatsioonilahendusi või võimalusi mingilgi kombel elementaarset elatist teenida, samas kasutatakse tasuta nende töö vilju, tulu sellest viljast on aga jätkuvalt laekumas hoopis sektori naaberlahtrites tegutsejaile, kel riigi tugi niigi olemas, valitseb tõsine probleem. Sellega ei saa leppida. Võib rääkida päris häbiväärsest, avalikkusele ja ühiskonnale selle poolt aktiivselt tarbitavat väärtust loova inimgrupi ärakasutamisest.
Nii et viimane aeg hakata taas rääkima vajadusest kaardistada ja analüüsida kultuuri ja turismi omavahelisi seoseid. Vaatame üle (st mõtleme välja ja loome) kompensatsioonimehhanismid visuaalvalla loojatele, kes loovad toodet, mis on mõeldud vaatamiseks.
Lahendused? Neid isegi on: turismimaksu kehtestamine näiteks, ka kulude-tulude õiglasem jagamine, EAS toetused otse kunstnikele, galeriidele jne.
Ja kui muud ei saa, tuleb tegutsevatele loojatele, Loovisikutele, hakata palka, kasvõi miinimumpalka maksma.
Soovitan väga tungivalt sotsiaalministeeriumi asukail tunda veidigi huvi, kuidas läheb seltskonnal, kes on tagasihoidlik ja töökas, kuid kelle praegune olu on ohtlikult palju meenutamas inimkaubanduse objektiks oleva laps- või oritööjõu seisundit laiduväärsetes mitte-Euroopa arengumaades, mille sarnased me riigina ei taha loodetavasti olla.
Seniks aga, turismitoode nimega Tammetalu_rich&plenty / paintings / _maalikunstnik, põline rikas_ sobibi hästi just selle teema dokumenteerimiseks ja kaardistamiseks.
Tänan tähelepanu eest,
Tiina Tammetalu,
rikas maalikunstnik
 |
TIINA TAMMETALU_Rich & Plenty, Disaini- ja Arhitektuurigaleiis, 2016
Foto: Kristel Värv- Linström, (Peterburg- Helsinki), 2016 |
Projekti kestel toimub näituseruumes mitmeid aktsioone (pühapäeviti kunstnik galeriis + pop-up-shop: väike valik graafiliset disaini Tammetalult.
KUUM UUDIS: 20. augusil EV 25. taasiseseisvumise aastapäeva auks:
Koostöös ANDRES POLJAKOVIGA (mixology)
algusega kell 22.00
Disainkokteili Rich&Plenty_Tammetalu limited edition pop-up maailma esmaesitlus.
Ole kohal!
Ole kohal!
Infot toimuvast lisaks edaspidi.
